Ajad on heitlikud, poeriiulid tühjad, TPI masinaehituse diplom ja õlleteo oskus Varma õlletehasest trumpässana tagataskus olemas. Kuidas ja kus alustada? Kust leida seadmed? Sellises olukorras oli Pihtla Õlleköögi asutaja Arvet Väli.
Ajaloolised vaated tutvuste kaudu välja aetud ja põlve otsas kokku keevitatud laagerdustankidest, meski- ja keedukatlast ning vahutavast käärivannist, mis omakorda oli eelmises ametis piimajahuti. Selle masinapargiga keetsime 1990-1996 aastatel Pihtla kolhoosi üüripinnal tollases konservi-, mahla- ja vorstitööstuse majas traditsioonilist Saaremaa koduõlut. Kusjuures õlut keetsime auruga kolhoosi lõpututest varudest!
Kui Pihtla kandi põllumajandus pankrotistus ja kütet oli raske hankida, saabusid meilegi segased ja rasked ajad. Kolisime tollase õllemeistri Vendo Lõuku koju sauna, kus ta valmistas paar aastat Pihtla Õlut puust 400-liitristes tõrtes. Need on vaatamiseks meie suvises kraaniruumis Mekitoas senini alles.
Esimene taluõlle keet sai logiraamatusse märgitud 21.12.1990 – lõpptulemusega 500 liitrit, algvirde tihedus 14P kraadi. Sama logikande juures saab välja lugeda, mis hinnaga esimene märjuke külameestele kaubaks läks.

Mäletate aega kus küla teadetetahvlil oli kirjas piimaauto saabumise aeg ning kõik said oma mannergusse soovitud koguse rüübet otse tootjalt? Enam palju värskemaks ja ehedamaks minna ei saa? Saab küll!
1992 aasta suvekuudel oli Saaremaal piimaringi kõrval ka õlleauto ajad, sest Pihtla õlleköök üritas käivet suurendada õlletsisterniga mööda Saaremaad tiirutades. Sellega sai isegi Tallinnas Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis müümas käidud.
Tsisterni maht oli 900 liitrit ja see venitati kahekesi leekivpunase Transiti kongi- mahtus millimeetri pealt sisse. Hommikul pumpasime õlle laagerdustankidest autosse ja sõitsime mööda ettevalmistatud marsruuti minema. Kohtadel olime juba varem käinud ja kohalike kaupluste seintele oma õllemüügi päevad ja kellaajad kinnitanud. Kohalikud mehed tulidki igaüks oma anumaga, kuhu natukehaaval õlut sai lastud. Keegi tuli 3 liitrise klaaspurgiga, mõni 2 liitrise õllekapaga kohe tarbimiseks, mõni võttis 50 liitrise õlleankruga pikemaks ajaks varu ette. Anuma valikul oli piiriks vaid fantaasia. Kahjuks see äri lõppes suvega koos, sest niisugune õlle solgutamine, nagu selgus, ei tasunud ära, sest tol ajal oli paljudel meestel oma ankur toanurgas koduõllega käimas.
Maru vahva oleks kui keegi teaks kedagi, kes sellel õlleringil ostlemas on käinud!? Võib julgelt ka enda sõbra märkida kellel poleks tänapäevalgi probleem 3 liitrine mannerg käes kohaliku kaupluse ees õlleringilt koduõlut hankida 🙂

Elu läks pika sammuga edasi aastal 1999
Logiraamatust võib tänase päevani lugeda, et 28. mail 1999. aastal kell 8.50 käis uutest läikivatest tankidest Pihtla Õlut mekkimas tolleaegne peaminister Mart Laar.
Sama aasta varakevadel olime saanud enda käsutusse vana kolhoosi laoruumi.
Olemine läks päris moekaks. Roosad plaaditud seinad, äravoolurennid, Pärnu õlletehase laoplatsilt äritud tutikas viljaveski…Vuntsitud värk!
Et see maja on meile kallis, on täna nähtav meie õllekastidelt.

Kas oled Õlletuba külastanud? Veebruaris 1997 kolisime väikesest õlleputkast Saaremaa Kaubamaja kõrvale värskelt valmis saanud Õlletuppa. Praeguse Thule Koda kõrval asuvasse pikka abihoonesse, mis otsapidi Uue tänava ääres. Avasime isegi pisut enne kui legendaarne Kapteni Kõrts 🙂 Te ei kujuta ettegi, kes meie leti juurest läbi on käinud! Hulk positsiooni ja nimega tegelasi.

🍻Õllesummeril käisime 19 järjestikulist aastat punaste ja siniste kõrval konkurentsi pakkumas 🙂 Järjekord lookles kohati kümme meetrit telgist välja.
Pildil SummerMan ja Õllekuningas meie õlletelgis 2001 aasta juulikuus. Oli meeleolukas rahvaüritus, tohutult uusi sõpru ning pikaaegseid fänne, kes tänasenigi meid külastavad.