21. detsember 1990 – see on kuupäev, mil logiraamatusse tehti esimene ametlik sissekanne taluõlle keedu kohta. Lõpptulemuseks oli 500 liitrit õlut, algvirde tihedus 14P kraadi. Sama logiraamat paljastab ka huvitava detaili – mis hinnaga esimene märjuke külameestele kaubaks läks. Esimese partii müügihind oli 1.50 rubla liitri kohta. See oli hetk, mil Saaremaa käsitööõlle ametlik teekond alguse sai.

Sellest ajast peale on Pihtla Õlleköök kasvanud, arenenud ja ajaga kohanenud, kuid juured on jäänud samaks – tõeline käsitöö, ehe Saaremaa koduõlu ja visadus, mis ei lase traditsioonidel hääbuda.

Pildilolev ajalooline dokument selgitab, miks tähistame oma sünnipäeva just 22. detsembril. Tunnistusel on NSV Liidu Agrotööstuspanga Kuressaare filiaali pitsat ning meie esimene ametlik arveldusarve number.

Aasta on 1990. Ajad on heitlikud, poeriiulid tühjad ning elu Eestis on muutuste keerises. Siiski leidub neid, kes näevad ebakindlas ajastus võimalust. Pihtla Õlleköögi asutaja Arvet Väli on üks neist – taskus TPI masinaehituse diplom, varasem töökogemus Varma õlletehases ning suur huvi õllepruulimise vastu. Aga kust alustada? Kuidas leida seadmed?

Esimesed sammud pruulikojani olid täis leidlikkust ja visadust. Seadmeid ei saanud poest osta, need tuli ise luua. Kasutatud tankid ja katlad saadi tuttavate kaudu ja paljusid neist tuli ümber ehitada. Laagerdustankid, meski- ja keedukatel ning käärivann – kõik see oli käsitsi kokku keevitatud, vanadest tööstusseadmetest ja piimajahutitest kohandatud. Kuid see ei takistanud pruulima hakkamist.

Aastatel 1990–1996 keetsime Pihtla kolhoosi üüripinnal, tollases konservi-, mahla- ja vorstitööstuse majas, traditsioonilist Saaremaa koduõlut. Õlleteoks kasutasime kolhoosi lõpututest varudest pärinevat auru – omamoodi märk ajast, kus kõik kasutatav tuli leida kohapealt.

Kuid kõik ei kestnud igavesti. Kui Pihtla kandi põllumajandus pankrotistus ja kütust oli järjest raskem hankida, sattus ka pruulikoda keerulisse olukorda. Tuli leida uus lahendus. Pääsetee tuli Vendo Lõuku kaudu, kes oli tollane õllemeister. Nii kolisime pruulimise Vendo koju – sauna. Seal, puust 400-liitristes tõrtes, valmis Pihtla Õlu veel paar aastat. Need samad tõrred on tänaseni alles ja neid saab näha meie suvises kraaniruumis Mekitoas.

Mäletate aegu, kui küla teadetetahvlil oli kirjas piimaauto saabumise aeg, ja igaüks käis oma mannerguga piima toomas? See oli värske ja ehe otse tootjalt saadud kaup. Aga kas saab veel värskemalt? Selgus, et saab küll!

1992. aasta suvekuudel tegi Pihtla Õlleköök julge katse – kui piimaautod sõitsid mööda külasid, siis miks mitte proovida sama ka õlleautoga? Nii hakati õlletsisterniga mööda Saaremaad ringi tiirutama, pakkudes kohalikele võimalust osta värsket koduõlut otse tootjalt.

Tsisterni maht oli 900 liitrit ning selle mahutamine transpordiks ei olnud lihtne. Kahekesi venitades õnnestus see lõpuks leekivpunase Ford Transiti kongi sisse saada – ja seda lausa millimeetri täpsusega. Hommikuti pumpasime õlle otse laagerdustankidest autosse ja suundusime ettevalmistatud marsruudile.

Kohad, kuhu peatused tehti, olid juba varem välja valitud ja kohalike kaupluste seintel rippusid kuulutused, mis teavitasid õllemüügi päevadest ja kellaaegadest. Kui õlleauto saabus, olid mehed valmis – igaüks oma anumaga. Keegi tuli kolmeliitrise klaaspurgiga, teine kaheliitrise õllekapaga, mis oli mõeldud kohe tarbimiseks. Mõni tõsisem huviline võttis aga kohe 50-liitrise ankruga varu pikemaks ajaks. Anuma valikul piire polnud – kõik sõltus fantaasiast ja vajadusest.

Kahjuks jäi see eksperiment vaid ühe suve pikkuseks. Nagu selgus, ei tasunud niisugune õlle solgutamine end ära, sest paljudel meestel käis oma koduõlu juba kodus ankrus käärimas.

Aga kui keegi veel mäletab, et on õlleringil ostlemas käinud või tunneb kedagi, kes seda tegi, oleks maru vahva kuulda!

Elu läks edasi ning Pihtla Õlleköök tegi järgmise suure sammu aastal 1999. Kui esimesed aastad olid olnud täis pidevat kohanemist, leidlikkust ja olude sunnil improviseerimist, siis nüüd avanes võimalus luua midagi püsivamat ja professionaalsemat.

Varakevadel 1999 saime enda käsutusse vana kolhoosi laoruumi – ruumi, mis andis meile senisest hoopis paremad tingimused pruulimiseks ja tootmise arendamiseks. Kui varem oli Pihtla Õlu valminud üsna tagasihoidlikes tingimustes, siis nüüd oli aeg teha asjad korralikult.

Ruumid said täieliku uuenduskuuri. Seinad plaaditi moodsalt roosade plaatidega, paigaldati äravoolurennid, mis tegid töötingimused hügieenilisemaks ja efektiivsemaks. Lisaks õnnestus Pärnu õlletehase laoplatsilt hankida täiesti uus viljaveski – see oli suur edasiminek, mis võimaldas kvaliteetsemalt ja järjepidevamalt toorainet töödelda.

Õlletegu muutus tänapäevasemaks, kuid ei kaotanud traditsioonilist iseloomu. Kuigi keskkond muutus moodsamaks, jäi südamesse ikka see sama ehe Saaremaa koduõlle pruulimise vaim.

28. mail 1999 kell 8.50 hommikul jõudis Pihtla Õllekööki tolleaegne peaminister Mart Laar, kes külastas pruulikoda ja sai esimese mehise lonksu uutest läikivatest tankidest valminud Pihtla Õlut. Oli au ja uhkuse asi! Peaministri visiit kinnitas meile, et Pihtla Õlu oli omamoodi fenomen, mis kuulus Saaremaa identiteedi ja kultuuri juurde. See oli märk, et kohalik käsitööõlu oli suutnud end tõestada ja pälvis laiemat huvi.

See vana kolhoosihoone, millest 1999. aastal sai Pihtla Õlleköögi kodu, on endiselt meile kallis. Selle ruumide tähendus ja ajalugu on nii oluline, et see on jäädvustatud ka meie õllekastidele.

See ei ole lihtsalt hoone – see on koht, kus Saaremaa õllekultuur jõudis uude ajastusse. 1999. aastast alates oli Pihtla Õlleköök enam kui lihtsalt väike tegija – sellest sai Eesti käsitööõlle maastiku pioneer, mis tõi esile päris Saaremaa koduõlle maitse ja traditsioonid.

Kas oled Õlletuba külastanud? See oli koht, kus Saaremaal sai esmakordselt nautida kohalikku käsitööõlut just sellises keskkonnas, nagu see olema pidi – vahetu, kodune ja õllesõprade seas hinnatud paigana.

1997. aasta veebruaris kolisime oma väikesest õlleputkast Saaremaa Kaubamaja kõrvale värskelt valminud Õlletuppa. See paik asus praeguse Thule Koja kõrval pikas abihoones, mille üks ots ulatus otse Uue tänava äärde. See oli meie jaoks suur samm edasi – enam ei olnud tegemist pelgalt väikese müügikohaga, vaid kohaliku käsitööõlle nautimise keskusega, mis tõi kokku nii saarlased kui ka kaugemalt tulnud külalised.

Õlletuba avas uksed isegi pisut enne kui legendaarne Kapteni Kõrts, mis hiljem sai Saaremaal üheks tuntuimaks meelelahutuskohaks. Kuigi kõrtsid ja baarid kerkisid 90ndatel Eestis kiiresti, eristus Õlletuba oma olemuselt – see ei olnud pelgalt joomakoht, vaid Pihtla Õlleköögi esimene oma baar, kus külastajad said proovida meie autentset Saaremaa koduõlut otse allikast.

Kes meie leti ääres istusid? Te ei kujuta ettegi! Hulk positsiooni ja nimega tegelasi – nii kohalikud Saaremaa mõjukad kui ka Tallinna seltskonnategelased, kultuuriinimesed ja poliitikud, kes olid kuulnud, et just siin saab maitsta tõelist Saaremaa koduõlut.

Paljudele sai Õlletuba justkui klubiks, kuhu ikka ja jälle tagasi tulla, kus õlu oli alati värske ja jutt voolas sama vabalt kui kraanist tulnud koduõlu. See oli ajastu märk – kui käsitööõllede kultuur oli Eestis veel lapsekingades, aga saarlased teadsid juba, mida tähendab tõeline maitserikas ja eriline pruul.

Kuigi Õlletuba sellisel kujul enam ei eksisteeri, elab selle pärand edasi meie tänases pruulikojas ja Mekitoas. Need, kes 90ndatel Õlletuba külastasid, meenutavad seda siiani kui ühte Saaremaa ajaloost olulist peatükki – kohta, kus algas kohaliku käsitööõlle nautimise uus ajastu.

Õllesummer oli omal ajal Eesti suurim ja oodatuim õllefestival, kus kohtusid nii kodumaised kui ka rahvusvahelised pruulikojad ning kümned tuhanded külastajad. Pihtla Õlleköök oli sellel legendaarsel üritusel kohal 19 järjestikust aastat, pakkudes meie traditsioonilist Saaremaa koduõlut ja konkureerides punaste ja siniste telkide kõrval suurte tööstuspruulikodadega.

Meie telgi ees lookles järjekord, mis ulatus kohati kümne meetri kaugusele, sest uudishimulikke ja koduõllesõpru jagus igast Eesti nurgast. Pihtla Õlu ei olnud lihtsalt järjekordne festivalijook – see oli elamus, mis tõi kokku nii vanu fänne kui ka esmakordseid proovijaid.

Üks meeldejäävamaid hetki oli 2001. aasta juulis, kui meie telgist astusid läbi Õllesummeri ikoonilised tegelased – SummerMan ja Õllekuningas. See sümboliseeris suurepäraselt Õllesummeri vaimu – vabadust, lusti ja head õlut.

Festivalidel osalemine andis meile tohutu kogemuse ja hulgaliselt uusi tutvusi. Seal saime tuttavaks inimestega, kes on jäänud Pihtla Õlleköögi püsiklientideks tänase päevani. Mõni neist meenutab siiani esimest korda, kui nad meie telgis klaasi Pihtla Õlut maitstes selle erilise koduõlle maitse avastasid.

Õllesummeri kaudu kasvas meie tuntus ja suurenes käsitööõlle huviliste ring. See oli paik, kus mitte ainult ei müüdud õlut, vaid räägiti ka lugusid – kuidas Saaremaal on sajandeid koduõlut pruulitud ning kuidas üks väike väikepruulikoda suudab pakkuda midagi nii ainulaadset ja teistsugust kui suurtootjate standardiseeritud maitsed.

Kuigi Õllesummeri ajastu sai läbi, elavad need mälestused edasi nii meie kui ka nende tuhandete inimeste südames, kes seal meie jooke nautisid. Tänaseni käivad meie pruulikojas külastajad, kes meenutavad oma esimest kokkupuudet Pihtla Õluga just sellel festivalil.

Alo Väli tee Pihtla Õllekööki algas juba noorena, kui ta koolipoisina Õllesummeril abis käis. Seal nägi ta kõrvalt, kuidas legendaarne Pihtla Õlu rahvale meeldis ja millise huviga inimesed Saaremaa koduõlut nautisid. Õllekultuur, pruulimise maailm ja onu ettevõtte tegemised said talle tuttavaks, kuid noorena ei olnud see veel tema peamine siht.

Peale keskkooli suundus Alo Kuressaarest pealinna õppima. 2013. aastal lõpetas ta Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna ning naasis koos naise ja kahe väikese lapsega tagasi kodusaarele, et jätkata elu Saaremaal. Tagasitulek ei olnud juhuslik – Arvet Väli pruulikoda vajas lisaabi pruulimeistri kõrval ja Alo astus appi. Kuigi esialgu oli see lihtsalt võimalus mandrilt tulles kanda kinnitada, haaras pruulimise töö teda kiiresti.

Huvist sai kirg. Noorel mehel tekkis soov mitte ainult säilitada koduõlle traditsioone, vaid ka arendada uusi maitseid ja proovida järgi uuemaid tehnoloogiaid. Ta hakkas katsetama pagaripärmi kõrval õllepärmidega ja kadaka kõrval humalaga, mis võimaldasid luua rikkalikumaid ja maitsekamaid käsitööõllesid.

Sellest ajast sai alguse Pihtla Õlleköögi käsitööõllede uus ajajärk. Traditsiooniline Saaremaa koduõlu jäi au sisse, kuid sellele lisandusid uued stiilid ja maitsed, millest mitmed on tänaseni pruulikoja valikus. Alo pühendumus ja katsetamised aitasid viia Pihtla Õlleköögi edasi, andes sellele värsket hingamist ja laiemat valikut õllesõpradele.

Tänaseks on Alo Väli Pihtla Õlleköögi pruulmeister, kelle käe all jätkub nii traditsioonide hoidmine kui ka uute maitsete loomine.

2016. aastal avasime Pihtla Õlleköögi taproom’i nimega Mekitoa. See oli meie jaoks samm edasi – koht, kus külalised saavad nautida Pihtla Õlut just seal, kus see valmib.

Mekituba sündis soovist pakkuda õllesõpradele autentset ja vahetut elamust – võimalust näha, kuidas Eesti vanima väikepruulikoja käsitööõlled sünnivad, ning neid kohapeal maitsta. Vana juustukoja ruumidesse rajatud taproom pakub mitte ainult traditsioonilist Saaremaa koduõlut, vaid ka uusi käsitööpruule.

Siin saab kuulata lugusid Pihtla Õlleköögi ajaloost, uurida, kuidas koduõlut läbi aegade valmistatud on, ning mõnusalt aega veeta Saaremaa kõige autentsemas õllepaigas.

Mekitoa avamine oli oluline verstapost, mis tõi Pihtla Õlleköögi veelgi lähemale neile, kes hindavad ehedaid maitseid ja ajaloolisi pruulimisviise. Tänaseni on see koht, kuhu tullakse proovima värskelt pruulitud õlut, nautima suvist Saaremaa hõngu ja avastama koduõllekultuuri südant.