Transport pakiautomaati alates 45€ tasuta. Kulleriga kojuvedu alates 80€ tasuta.
Transport pakiautomaati alates 45€ tasuta. Kulleriga kojuvedu alates 80€ tasuta.
Kui Eestis ollakse selgelt heleda õlle usku soojadel ilmadel, siis näiteks ühes Euroopa õllemekas Belgias tulevad tootjad suveks välja erinevate kergemate ja puuviljasemate õlledega. Sakslased leiutasid aga sellise õlle juba 16. sajandil ja pruulivad seda uhkusega tänaseni. Ka Pihtla pruulikojal on Saju-sarjas kaks Berliner Weisse ehk Berliini nisuõlle stiilis kerget marjast õlut.
Lillas purgis Sõstrasadu ja roosas õeraas Vaarikasadu.
Üldiselt peavad õlleajaloolased Berliner Weisse eelkäijaks üht Hamburgi traditsioonilist, aga tänseks tundmatut õlut, mille viksis 16. sajandil maha Cord Broihan. Tema täiustatud retsept sai väga populaarseks ja Berliinis hakkas sama pruulima 1640ndatel dr Elsholz.
Berliner Weisse sünniloo teine variant räägib sellest, et Hugenotid emigreerusid põhja suunas ja võtsid kaasa oma traditsioonilised flandria punaste ja pruunide hapude õllede retseptid, mida hakati kättesaadavate vahenditega Saksamaal pruulima. Nende õllede retsepte teatakse Berliinis juba aastast 1572.
Sündis kuidas ta sündis, aga Napoleoni sõdade ajaks oli see õllestiil nii tuntud, et Prantsusmaa sõdurid kutsusid seda õlut põhjamaade šampuseks. Selline tunnustus veiniriigi kodanikelt saab ju vaid head tähendada. Üks õige Berliner Weisse ongi kergelt veinine ja kuivemat sorti, just tänu oma hapususele ja marjasusele. Aga sellest ei tasu end kohutada lasta – kohe selgitame, kuidas.
Traditsiooniline siirupi ja kõrrega Weisse Berliinis.
19. sajandil, õlle populaarsuse tipus, oli Berliinis 700 pruulikoda, mis Weisset pruulisid. 20. sajandi lõpuks oli neid kaks, needki sama omaniku käes. Kuigi see õllestiil, nagu paljud traditsioonilised stiilid, oli pea varjusurmas, ärkas ta taas ellu käsitööõlle revolutsiooniga.
Tänapäeval on igal enesest lugupidaval pruulikojal kasvõi eripruuli raames üks hapu nisuõlu. Nisuõlle saab hapuks lihtsa trikiga –virdele tuleb lisada piimhappebaktereid. Et tavaline hele hapu õlu on Eesti õllesõpradele pigem võõras, oleme veel lisanud meeletutes kogustes vaarikaid, et teha Vaarikasadu ja musti ning punaseid sõstraid, et teha Sõstrasadu.
Sakslased ise armastavad Berliner Weisset teha ’naturaalselt’ ehk heleda õllena. Küll aga serveeritakse seda siirupiga, olgu seal siis vaarikas, sõstrad või näiteks leedrid. Neile, kellele hapud õlled väga ei istu, segatakse seda Berliinis ka tavalise heleda laagriga.
Aga nüüd tagasi kerguse juurde – suviselt populaarsed laagrid ja Pale Ale’d kipuvad oma alkoholisisalduselt jääma 5% ringi, IPAd paar kraadi kangemaks. Selliseid õllesid januks kuumaga palju juua ei kannata. Seevastu marjased Saju-sarja õlled on palavale ilmale palju kohasemad – Sõstrasajul on protsente neli ja pool, Vaarikasajul vaid 3,5. Traditsioonilisest heledast õllest on ka maitse oluliselt kergem. Eriti rõõmustavad siinkohal need, kellele humala mõrudus ei meeldi.
Kui hea IPA on mõruduse ehk IBU skaalal numbriga 70, siis meie Sajud on vastavalt IBU 4 ja 6. Seda seepärast, et humalat kasutatakse selles õllestiilis minimaalselt, ka meie lisame 1300 liitri virde kohta vaid 700 grammi humalat. Kuigi paljudele kangastub siinkohal termin ’naisteõlu’, siis tulles tagasi Belgia näidete juurde tuleb kindlasti mainida, et sealkandis on suviste hapukate ja värskete õllede pruukijad jätkuvalt peamiselt mehed.
Ja kui suvi tundub meil kestvat sama kaua kui Kesk-Euroopas, siis ehk jõuab ka meile aeg, kus mehed julgevad tunnistada, et see roosa õlu on siiski päris hea rüübe, kasvõi vahelduse mõttes. Nagu värskendav sajupäev keset kuuma suve.
Jälgi meie tegemisi ka Facebookis ja Instagramis. Tule meile külla Pihtlasse!
Postitus on kirjutatud meie sõbra ja õlleblogija, Karl Halliku, abiga – LOE KA TEMA ÕLLEBLOGI
