Õllekoda ehk õlu jõuab tagasi linnusesse

juuni 5, 2021

Kuidas Õllekoda alguse sai?

Kuressaare piiskopilinnusel on pikk ja väärikas ajalugu. Pole ilmselt eestlast, kes ei tunneks pildilt meie saare-pealinna uhkust ära. Keskset lossi-osa ehk konvendihoonet hakati ehitama juba 14. sajandi algul ehk nii 700 aastat tagasi. Majadega on juba kord nii, et neid hakatakse altpoolt ehitama – ikka keldrist. Ja konvendihoone keldris oli paar väga tähtsat ruumi…


Plaanil number kuue juures oli kaev. Kuna värske vesi on ja oli elu alus, tehti kaevud tihti kloostrites varjatud kohtadesse, et vältida vee rikkumist ja kuival ajal varastamist. Tark lossiehitaja ühendas selle oma keldriga.

Siit võttes on ainult loogiline, et kõrvalruumides, plaanil numbritega 7 ja 8, oli algusest peale õllepruulimiskoda. Värske puhas vesi on ka õlle alus. Konvendihoone keldris asuvad pruulikoja kõrval veel köök (5) ja kolderuum (3) ehk koht, kus linnaseid kuivatada.

Euroopas ei leia naljalt kloostrit või piiskopilinnust, kus poleks oma pruulikoda olnud. 14. sajandil toimuski Euroopas suurem pööre, kus õlletegu liikus kodusest köögist ’massitoodangu’ suunas, ehk kõrtsid ja kloostrid hakkasid laiemaks tarbimiseks õlut tootma.

16. sajandi pruulikoda By Jost Amman  http://en.wikipedia.org/wiki/

See, et keskaegne kodanik jõi rohkem õlut kui vett, on kahjuks siiski müüt. Vesi oli odav ja põhjavesi on meil Eestis ju tänaseni joodav ilma mürgistuse hirmudeta. Aga õlut joodi üksjagu küll. Ta oli kogu rahva peamine jook põhjas ja läänes, ning ka Lõuna-Euroopa veinimaades oli just õlu tavakodanike janukustutaja. Ürikutest võib lugeda, et 15. sajandil jõid Hamburgi linna kodanikud aastas keskmiselt 300 liitrit õlut inimese kohta. 17. sajandiks oli see number juba 700.

Segavad standardid

Selleks ajaks oli õlletegu ka standardiseeritud – Baierimaa hertsogi Wilhelm IV välja kuulutatud puhtuseregulatsioon (Reinheitsgebot) oli levinud üle Mandri-Euroopa. Selle käskkirja alusel võis õlles kasutada vaid otra, humalat ja vett.

Ei teadnud hertsog ega pruulijad toona päris kindlalt, mis õlle käima tõmbab. Täna teame, et see müstiline koostisosa on pärm. Pärm koos nisu, koriandri ja loorberilehega lisati lubatud ainete nimekirja järgnevate sajandite jooksul. Nii sai Euroopas „loa“ ka meie koduõlle tüüpi õlu.

Tõenäoliselt hoidis see ära sajad tuhanded mürgistusjuhud ajaloos, aga kuna see seadus kehtis mitmel pool Euroopas 1980. aastateni, on aru saada, miks käsitööõlled oma tänases vormis alles võrdlemisi uus nähtus on. Saksamaal, muuseas, hakati selle seaduse osas nurisema alles aastal 2015, kui käsitööõlle revolutsioon levis kulutulena üle maailma ning kohalikud pruulikojad oma sajanditevanuste traditsioonidega hakkasid turuosa põnevatele välismaa õlledele kaotama.

Uus Õllekoda vanas lossis

Keskaegne tõrvikukuma, hämar romantika, leivalõhn ja õllearoomid on tänaseks Kuressaare lossi keldrist samuti kadunud – pruulikoja ruumides on nüüd muuseumipood ja tualetid. Kusjuures muuseumipoest saab osta Pihtla toodetud Hertsog Magnuse Punast õlut. Alustasime selle õlle pruulimist kolm aastat tagasi Saaremaa Muuseumi palvel, et natukenegi lossi ajaloole ’maitset’ anda ja tähistada Kuressaare linnaõiguste saamise 455. aastapäeva.

Aga et tuua õllekultuuri lossihoovi püsivalt tagasi, otsustasime eelmisel aastal teha omale jõulukingi ja lüüa taaskord käed Saaremaa Muuseumiga, et avada keskaegne elamuskõrts Õllekoda. Anname uhkusega teada, et Saaremaine koduõlu (ja muidugi ka kogu ülejäänud Pihtla toodang) koos hea ja parema kohaliku õllekõrvasega on Lossihoovis tagasi alates 8.juunist 2021. Ja mitte museaalina.

Just siis avame Õllekoda, aga mitte keldris ruumis nr 7, vaid müüri „all“. Leiate müüri seest baarileti ning läbi müüri minnes salajase päikeseterrassi, kus sajandeid tagasi veel kahurid paukusid. Terrass, muuseas, on ka meretuule eest kaitstud – kes ütles, et 21. sajandil enam 16. sajandi vallidest kasu pole?

Õllekoda avapidu toimub 11.juunil algusega kell 18.00 õhtul. Sa oled kutsutud! Pane aga kuupäev kalendrisseel vaatame üheskoos, mis tunne on Euroopa ühes paremini säilinud kindluses juua suitsuliha kõrvale iidvanade traditsioonide järgi pruulitud koduõlut. Et ühendada uut ja vana, pakume kindlasti värskelt vaati saanud Viikingi Karjet, mis ammutab inspiratsiooni aegadest, kus lossi ei osatud veel uneski näha.

NB! Kes seekord kohale ei jõua, ei pea muretsema – hoiame Õllekoja lahti terve suve, isegi kontsertide ja ürituste ajal.


Jälgi meie tegemisi ka Facebookis ja Instagramis. Tule meile külla Pihtlasse!

Postitus on kirjutatud meie sõbra ja õlleblogija, Karl Halliku, abiga – LOE KA TEMA ÕLLEBLOGI