Seda, kas enne oli muna või kana, ei tea ilmselt keegi. Küll aga teavad paljud, et õlu kuulub pudelisse ja purk on uus, võõras, halb ja sobimatu.
Aga kas see ikka on nii? Teame ju sedagi, et asjad muutuvad ajas ja mitte alati halvemuse poole. Võtame näiteks Saaremaa ühe alustala – rannakaluri paadi. Veel poolsada aastat tagasi oli kaluripaat puidust, kaalus kohutavalt palju, kippus lekkima ja kivide vastu purunema, nõudis pidevat hoolitsust ja oluliselt suuremat rammu, et vee peal mingitki tempot teha.
Hea küll, värskelt tõrvatud paadi lõhna ja vaikset kriuksumist veel ei asenda miski, aga tänaseks on kõik kalurid aru saanud, et vormi valatud plastpaat on igas praktilises aspektis üle. Seda on kerge liigutada ja transportida (kalur läheb ju ikka merele sealt, kus kala on), ta ei leki ega purune nii kergelt, kogu hooldus on korra aastas korralik pesemine ja veepinnal liugleb iseenesest.
Uued moed
Ah et kuhu me selle jutuga tüürime? Ikka sinna, et alati ei tasu uusi asju kõrvale heita. Kui õlut hakati nii nelisada aastat tagasi pudelisse panema, kirjutas raamatu „A New Art of Brewing Beere“ autor Thomas Tryon, et see ’uus’ viis õlu pudelisse järelkäärima panna rikub õlle hinge ja keha, kaotab magususe ja maheduse, asendades selle külmuse ja kargusega. Aastal 1845 pudeldas Londoni suuremaid porteritootjaid Barclay Perkins vaid neli protsenti oma toodangust.
Foto Vikipeediast
Pudeliõlu sai tõesti populaarseks alles 1950ndatel, kui olid lõppenud maailmasõdadest tekkinud klaasipuudus ja klaasi enda tootmine viidud sinnamaale, et pudelid enam spontaanselt riiulil õhku ei lennanud…
Õllepurgi sünnipäevaks peetakse 24. jaanuari aastal 1935. Just siis hakati müüma Krueger’s Finest Beer’i ja Krueger’s Cream Ale’i Ameerikas. Toona pidi küll purki avama konserviavaja või kasvõi naelaga, aga aastal 1963 tekkis purgile juba ära tõmmatav riba, mille 1975ndal aastal täiustatud versioon on iga joogipurgi peal tänini (foto Vikipeediast).
Toome ära ka mõned põhjused, miks meie ja väga paljud pruulikojad eelistavad tänapäeval purkidesse villida:
Kaal
Kuuspakk 0,33l purke kaalub 1,3kg vähem kui kuuspakk 0,33l klaaspudeleid. Arvestades, et kuuspakis on kaks liitrit õlut, on kaalusääst hiiglaslik. Sellest võidavad nii pruulmeistri alaselg, transpordisektor kui transpordi all ägav teedevõrk.
Aeg
Ruumi kitsikusest ja finantseeringu mahust sõltuvalt puudub hetkel Pihtla õlleköögil eraldi villimisliin, nagu võib kohata suurtes pruulikodades. See tähendab, et hoolimata mõningast automatiseerimisest läks ühe keedu (1200 liitrit) pudelisse panemine 18-20 tundi. Meie hea koostööpartner Cannery suudab ühe vaadi purki panna 2 tunniga.
Kaitse
Õlle suurim vaenlane on valgus, õigemini UV kiired. Kuigi pruun õllepudel kaitseb õlut 99% tõhususega, ei paista purgist siiski midagi läbi. Õlu püsib pikemalt värske ja selline, nagu pruulmeister alguses plaanis. Purk kaitseb ka tarbijat – maha kukkudes hakkab sealt halvemal juhul õlut välja nirisema, aga ei pea kartma kildusid ega muid vigastusi.
Taaskasutus
Ka siin on purgil selge edu. Alumiinium on lõpmatult taaskäideldav, ehk kui te tublisti oma purgid taaraautomaati viite, on koormus loodusele pea olematu. Klaaspudelite taaskasutus on oluliselt keerulisem ja kulukam protsess.
Mugavus
Eks ka mugavus ole tähtis aspekt. Purki saab avada igaüks igal pool, aga pudelil on tihti vaja avajat. Eks kavalamad tarbijad kasutavad avajana ükskõik mida rihmapandlast ZIL-130 kardaanristini, aga tegemist on siiski ühe lisaliigutusega.
Klaasi võlu
On vaid kaks kategooriat, kus me ei saa väita, et purk on alati parem. Üks neist on maitse – ei pudel ega purk tohiks õlle maitset muuta. Pimetestidel pole veel ükski žürii taaral vahet teinud. Neil, kes räägivad metalli maitsest soovitame alati pruulikojaga ühendust võtta – ilmselt on protsessis mingi bakter ’sisse roninud’ ja tehas tuleks viivitamatult kontrolliks sulgeda.
Teine, ja mõnikord isegi tähtsam kategooria on tunnetus. Nii nagu puupaat tekitab igas merega seotud inimeses siiski teatavat elevust, mida plastpaadiga sõites ei pruugi tunda, on ka klaaspudelis õllel tihtipeale veidi erilisem tunne juures. Seda pole võimalik kirjeldada maitse, lõhna ega muu mõõdetava terminiga, see lihtsalt on. Ja nii oleme ka meie oma kõige traditsioonilisemad õlled – porteri ja koduõlle – jätnud pudelisse. Pole meil endilgi selleks head põhjust, tundus lihtsalt õigem.
Aga selle kõige kokkuvõtteks vastame ka ehk kõige tähtsamale küsimusele – kust õlut juua? Õige vastus on loomulikult: klaasist. Pihtla õlleköögi klaas ja õlled on igal hetkel saadavad meie veebipoest.
Jälgi meie tegemisi ka Facebookis ja Instagramis. Tule suvel külla õlut keetma!
Postitus on kirjutatud meie sõbra ja õlleblogija, Karl Halliku, abiga – LOE KA TEMA ÕLLEBLOGI