Eesti vanima väikepruulikojana tähistas Pihtla õlleköök 22. detsembril 30 juubelisünnipäeva. Kõik algas Saaremaa koduõlu pruulimisest. Selle aja sees on pruulikojas juhtunud mõndagi põnevat ja koomilist, mida meenutada.

Kodukootud pruulikoda ja Saaremaa koduõlu

1990. aastal mõtiskles üks mees, kuidas eluga edasi minna. Nõukogude korra lõpp polnud enam kaugel ja hakkajamad eestimaalased olid alustanud ettevõtlusega. Millise äri võiks püsti panna täisjõus mees, kel olemas TPI masinaehituse diplom ja trumpässana tagataskus ka õlleteo oskus Varma õlletehase juhtimise ajast? Kes pealegi põline saarlane. Sest just seda kõike oli Pihtla Õlleköögi asutaja Arvet Väli.

Esimesed kääritustankid aastal 1990.

Arvetil olid lisaks kogemustele ka head sõbrad ja tutvused, mis osutusid õlletootmise juures ülimalt kasulikeks. Nii sai märjukese ajamiseks vajalik varustus siit-sealt kokku otsitud ja osalt põlve otsas kokku keevitatud: laagerdustankid, meski- ja keedukatlad, kääritusvann – viimane oli eelmises elus hoopis piimajahuti. Sellise masinapargiga ja Pihtla kolhoosi üüripinnal tollases konservi-, mahla- ja vorstitööstuse majas alustasime Eesti vanima väikepruulikojana traditsioonilise Saaremaa koduõlu keetmisega. 

Pihtla õlleköögi logiraamatu kõige vanem sissekanne tõendab: esimene õllekeet 21.12.1990 lõpptulemusega 500 liitrit, algvirde tihedus 14P kraadi, hind 1,5 rubla liiter.

Punane õlleauto

Tootmine püsti pandud, tuli hakata tõsiselt mõtlema realiseerimise peale. 1992. aasta suvekuudel oli Saaremaal piimaringi kõrval ka õllering. Tsisterni maht oli 900 liitrit ja see mahtus leekivpunase Transiti kongi sisse vaat et millimeetri pealt. Hommikul pumbati Saaremaa koduõlu laagerdustankidest autosse ja sõideti mööda ettevalmistatud marsruuti minema. Õlleringi kellaajad olid külades juba kaupluste seintel üleval. Õigel ajal kogunesid kliendid teeserva ootama, igaüks oma anumaga. Kes tuli suure klaaspurgiga, kes kapaga, et saaks kohe rüüpama hakata, mõni võttis 50-liitrise õlleankruga pikemaks ajaks varu ette. 

Punane õlleauto.

Õlleauto tegevus piirdus siiski vaid ühe suvega, sest niisugune õlle solgutamine ei tasunud ära. Oli ju tol ajal paljudel Saaremaa meestel oma ankur toanurgas, kus koduõlu käimas.

Putka on kui viirus

Putkamajandust mäletate? Ka meie avasime kioskitegevuse kõrgajal Kuressaare bussijaama taga parklas oma õlleputka, mis sai enne veel paar kihti helerohelist värvi. Kohalik ajakirjanik, kelle arvates oli saare pealinna kaubandustegevus liikumas mandumise poole, avaldas seepeale artikli “Helerohelisest õlleputkast ja muudest koletistest”. Muuhulgas kirjutas ärritunud sulesepp: „Putka on kui viirus, mis kuulujutu kiirusel täidab pisikese ärimehe rahateenimise meeled“. Pihtla meestel ei jäänud see lause mõistagi märkamata ja nad otsustasid omalt poolt kriitika reklaamiks pöörata. Veidi mugandamist ja varsti liikus õlleköögi personal ringi T-särkides, millel kiri: “Hea õlu on kui viirus, mis kuulujutu kiirusel täidab õllesõprade meeled.” Putka, mis värviti ümber halliks, lõpetas ühel hetkel tegevuse. Kuulsat särki võib Pihtla õlleköögi asutajal Arvet Välil siiani mõnikord seljas näha. 

Populaarne peopaik

1997. aastal sai Saaremaa Kaubamaja kõrval, praeguse Thule Koja kõrval asuvas pikas abihoones valmis Õlletuba, mida osa saarlastest ehk siiani mäletab. Sel ajal polnud Kuressaare linnas eriti õhtuseid peopaiku, nii et Õlletuba jooksis esimestel aastatel õhtuti rahvast täis. Joodi koduõlut, aga et vahel võis tulla muidki nõudmisi, oli saada ka konjakit, džinni, rummi, samuti maiustusi ja nätsu. Toiduks valmistati kohapeal heldes suuruses heeringaleibasid ja kartuleid. Sai sardelle, pihve ja praekapsastki. Praadidel oli mõõtu ja jumet. 

Lisaks saarlastele sattus Õlletuppa ka peenemat rahvast pealinnast. Läbi astusid näiteks muusik Rein Rannap ja telemees Mati Talvik, viimane koos võttegrupiga. Ja tulid ka  kolleegid piiri tagant, Saaremaa koduõllest oskas lugu pidada Soome ühe tuntuima väikepruulikoja Lammin Sahti Oy asutaja Pekka Kääriäinen.

Kolhoosist sauna ja tagasi

Tootmisruumide osas on Pihtla õlleköögil olnud samuti igasugu aegu. Oma esimesel üüripinnal kolhoosi vanas tsehhis sai õlleköök tegutseda nii kaua, kui kolhoos hingitses. Seejärel kolisime õllekeedu tollase õllemeistri Vendo Lõuku koju sauna, kus ta valmistas paar aastat koduõlut puust 400-liitristes tõrtes. Need on, muide, siiani alles ja  vaatamiseks väljas meie suvises kraaniruumis-Mekitoas. 

Hiljem viidi tootmine tagasi endisesse kolhoosihoonesse ja vahepeal kitsamates tingimustes ning väga suures osas manuaalselt esiisade viisil kulgenud õlletegu sai taas jätkuda kaasaegsemal kursil. 

Teadupärast algab koduõlle keet vee keetmisest. Selleks oli tootmishoones kahe õlipõletiga 400-liitrine müürikatel. Alumine põleti oli ukse küljes, kust sai puid sisse uhada. Olime kavalad ja varustasime põleti taimeriga. Öösel umbes kolme ajal pani taimer õlipõleti tööle ja see omakorda süütas puud. Õllemeistri saabudes oli hommikuks vesi keemas. Tolle aja kohta suur luksus!

Pihtla õlleköögi logiraamatust võib tänase päevani lugeda, et 28. mail 1999. aastal kell 8.50 käis uutest läikivatest tankidest koduõlu mekkimas tolleaegne peaminister Mart Laar.

Jõuluvana Õllesummeril

Aasta üks tähtsündmus oli Õllesummer, kus saarlased käisid 19 järjestikulist aastat. Kahe suure õlletootja siniste ja punaste telkide kõrval pakkus Pihtla arvestatavat konkurentsi. Algusaastatel oli õllepidu  5-päevane ning kaugelt tulijatena olime sunnitud kõik vaadid korraga kaasa võtma. Juulikuu kuumus oli armutu, eks need viimase päeva vaadid vahutanud ka rohkem. Et veidigi päästa, mis päästa annab, leppisime juba enne kohaletulekut korraldajaga kokku, et telk asuks kindlas kohas suure kasepuu ees. Et natukenegi varju oleks.

Lisaks jõuluvanale oli pikki aastaid alati kohal Summerman.

Õllesummeril käis Arvetil palju kordi leti taga abiks vennapoeg Alo. Saaremaa poiss, kes kolis Tallinnasse laevaehitust õppima, lõi seal pere ja asus siis tööle ehitusfirmas. Nüüd on Alo koos perega tagasi saarel ja alates 2013 aastast Pihtla õlleköögi pruulmeister. Mis näitab veelkord, et Saaremaal ja Saare õllel on võluvõim sees.

Õllesummer seostub Pihtla õlleköögi perele – nii kummaline kui see pole –  ka jõuludega. Kõik need aastad külastas Pihtla telki päris ehtne suvepuhkust veetev lapimaa jõuluvana koos oma vähemalt 15-liikmelise kaaskonnaga. Tegemist on vast tuntuima ja ühe staažikama Soome jõuluvanaga Timo Pakkaneniga, kes tänaseks tegutsenud pea 60 aastat. Nii et pruulikoja rahvas on oodanud jõuluvana pikki aastaid hoopis suvel.

Jälgi meie tegemisi ka Facebookis ja Instagramis.